Tundub, et siit algab justkui mu kirjaniku karjäär….vabandan juba vigade pärast, sest seni olen ma kirjutanud ainult enda päevikutesse, mida olen pidanud aegade algusest saadik.
Miks kirjutamine peaks olema väike osa meie kõigi eludest?
Tänapäeva inimesed on juba väga teadlikud ja tegelevad jubedalt oma lapsepõlve traumade otsimisega…aga tead, mida varem pead sa oma päevikut, seda lihtsam on sul tulevikus mõista, kust sinu ellu midagi tulnud on. Meie mälu petab meid tegelikult tihti, tema kirjutab oma lugu pidevalt minevikust ümber ja võib segadusse ajada. Täna on need kirjutised mind palju aidanud, eriti kui on nägemused, millele kohe vastust ei oska otsida…vahest küsin päevikult mõne küsimuse ja avan ta suvalise koha pealt ja voulaa…üldiselt ma imestan ja mingid pusle tükid jooksevad omavahel jälle kokku.Nii, et siit hea soovitus sulle..leia omale mõne tore tühi raamat, kuhu oma mõtteid vahest mõlgutada.
Ühesõnaga kogu selle loba keskele, soovin ma teile siin avada rohkem seda nähtamatut maailma, mida mulle näidatakse, süstida teie sisse usku headusesse ja maalida roosad prillid teie silmade ette. Maailm ei ole tegelikult nii kohutav paik, kui me seda uudiste järgi arvame. Ära unusta, et see ongi uudiste roll…olla justkui lõputu õuduspõnevik ja teid sellesse kaasa haarata. Soovin, seda muuta ja teid toetada värviliste mõtete, eneseusu, ilu ja inspiratsiooniga.
Rõõmsate kohtumisteni,
teie Keiu 🙂